|
Afer in Kirchspiel St. Marien-Magdalenen, Jerwen
Aavere mõis (saksa k Afer) rajati 1770. aasta paiku, eraldades ta
Virumaal asuvast
Kiltsi mõisast.
Algul kuulus mõis von Tiesenhausenitele, alates 1830. aastast aga von Harpedele.
Rudolf von Harpe ajal, 1877-81, ehitati Aaverele Eesti üks kaunimaid
neogooti stiilis
mõisahooneid.
Hoone oli keskosas ühekorruseline, otstest aga kahekorruseline
kiviehitis. Erakordselt kaunid olid fassaadile suunatud kolm viilu.
Vasakpoolne neist oli kujundatud kolmejärgulise astmikviiluna, mida
liigendasid mitmesugused orvad ja nishid. Parempoolne viil oli lihtsam,
kuid see lõppes ehistorni laadse teravkaarse ehitisega, mida kroonis
tuulelipp. Keskmine viil oli samuti astmikviil, kuid vasakpoolsest umbes
kolm korda väiksem ning vastavalt ka tagasihoidlikum. Sarnane väike
astmikviil on ka hoone vasakpoolsel otsafassaadil. Tagakülje kaks suurt
viilu olid kujundatud veidi lihtsamalt ja tagasihoidlikumalt.
Arvukad kõrvalhooned paiknesid hajali peahoone ümbruses ja pargis. Neist
esinduslikumad olid viinavabrik peahoonest edelas (varemeis) ning suur
sisehooviga talli- ja laudakompleks mõisa sissesõidutee lääneküljel
(alles vähesed varemed). Viimast kaunistasid teravkaarsed neogooti
stiilis aknad. Kivist kerega tuulik paiknes mõisasüdamest 600 meetrit
põhja pool põllu keskel, mitmed tuleohtlikud hooned (rehi, kuivati jt)
aga mõisasüdamest lõuna pool.
Mõisasüdame põhjaküljelt läks läbi Raigu-Vajangu tee. Tee Vajangu
poolne ots oli kujundatud 600 meetri pikkuse sihiteena ning alleena, mis
suundus otse peahoone keskteljele.
Alates 1902. aastast kuni võõrandamiseni
1919. aastal oli mõisa omanikuks August Berendts. Võõrandamisjärgselt
tegutses seitse aastakümmet peahoones hooldekodu. 1960tel aastatel
ehitati hoone hooldekodu vajadusi arvestades täies mahus
kahekorruseliseks.
1996. aasta laastav tulekahju jättis peahoone varemeisse. Praeguseks on
hoonest säilinud praktiliselt ainult müürid, mis kümne varemeis olnud
aasta jooksul on lagunenud ja võsastunud. Võsastunud on ka peahoone
esine auring, mistõttu hoonest enam kauneid kaugvaateid ei saa (eriti
ajal, mil puud lehes on). Varemeis on ka valdav enamik mõisa
kõrvalhooneid. Mõisasüdame kirdeservas järsu nurga teinud Raigu-Vajangu
maantee on kaasajal õgvendatud laugja kaarena veidi kirde poole.
Ajaloolise jaotuse järgi
Järvamaale
Koeru kihelkonda
kuulunud mõis jääb kaasajal
Lääne-Virumaale
Väike-Maarja valla territooriumile.
| 
