|
Hark in Kirchspiel Kegel, Harrien
Ordule kuuluvat Harku mõisat (saksa k Hark) on esmamainitud 1372.
aastal. Keskajal asus kivist väikelinnusena välja ehitatud mõisas
Tallinna asekomtuuri residents. 1679. aastal läks mõis von Uexküllide
valdusse, kes alustasid 18. sajandi algul kahekorruselise barokse
peahoone püstitamist.
1710. aasta septembris sõlmiti pooleliolevas Harku mõisahoones
kapitulatsiooni- ja rahuleping ühelt poolt Vene vägede ning teiselt
poolt Rootsi vägede ja kohaliku aadelkonna vahel. Nimetatud leping pani
aluse 18.-19. sajandil siinmail toiminud Balti erikorrale, millega Eesti
ei muutunud tüüpiliseks Vene provintsiks, vaid säilitas laialdase
autonoomia.
1755. aastal mõisa omandanud von Budbergid ehitasid mõisahoone 1770tel
aastatel ümber varaklassitsistlikuks. 1836. aastal siirdus mõis von
Ungern-Sternbergide valdusse, kes andsid 1875. aastal mõisahoonele
praeguseni säilinud neorenessansskuju.
Tollal ehitati hoone ka pikemaks.
Peahoone fassaadi ilmestavad kergelt eenduvad ühe akna laiused
külgrisaliidid ning kolme akna laiune keskrisaliit.
Kõiki neid kaunistavad paarispilastrid ning historitsistlikud
frontoonid. Tagaküljel eendub keskrisaliit fassaadist rohkem ning sellel
on klassitsistlik kolmnurkfrontoon. Teisel korrusel on kõikidel
frontoonidel kaaraknad. Hoone parempoolsel otsal on väike veranda.
Alates 1892. aastast mitmeid omanikke
vahetanud mõis võõrandati 1919. aastal Hermann von Harpelt. Enne Teist
maailmasõda asus mõisahoones alaealiste koloonia.
Alates 1957. aastast kuni tänini paikneb seal Eksperimentaalbioloogia
Instituut. Kõrvalhoonetest on vaatamisväärne
historitsistlike
viiludega karjakompleks, samuti keskaegset linnust meenutava kahe
torniga kasvuhoone maalilised varemed pargis (mõlemad 19. sajandi
lõpuosast).
Alles on ka peahoone pikka esiväljakut ääristavad ait ja tall-tõllakuur,
kuigi nad jäävad kaasajal veidi puude varju. Mõlema nimetatud hoone
fassaade kaunistavad kaaravad. Ka hulk ülejäänud kõrvalhooneid on
alles, kuigi paljus ümber ehitatult. Mõisakompleksist viib Tallinn-Keila
maanteele kaks üksteise suhtes täisnurga all asuvat sihiteed - üks
Tallinna, teine Keila (Hüüru) suunas. Algselt olid mõlemad ligi 800
meetri pikkused sihiteed kujundatud alleedena.
Mõisakompleksi lähiümbrusse on 20. sajand lisanud hulganisti uusehitisi,
millest enamik asub vanast tuumikust kirde ja lääne pool.
Ajaloolise jaotuse järgi
Harjumaale
Keila kihelkonda
kuulunud mõis jääb kaasajal
Harjumaale
Harku valla territooriumile.
| 
