Aseri (Asserin) — Koogu kõrvalmõis Viru-Nigula kihelkonnas Virumaal
Aseri mõis oli rüütlimõis Viru-Nigula kihelkonnas Virumaal. Nüüdisajal asub mõis Ida-Viru maakonnas Aseri vallas.
Aseri mõis oli Viru-Nigula kihelkonna vanemaid mõisaid, mainitud juba aastal 1367 nime Asserien all, kuid moodustamise ajal kuulus mõis Lüganuse kihelkonda 15 – 16. sajandil arvestades rahva liikumist liideti need alad Viru-Nigula kihelkonnaga.
Mõis kuulus 1581. aastani Lodede suguvõsale. Aastal 1433 valdas mõisa lühikest aega Lodede allvasall
Asserien (Acerus), kelle järgi mõis on nime saanud, olgugi et Aseri
omanikeks on olnud kuulsaid Rootsi ja Vene võimukandjaid. Pärast Liivi sõda (1558–83) redutseeritud mõisana oli Aseri Rootsi kõrgema riigivõimu lääni- ja kinkeobjekt.
Aastatel 1520–1920 oli mõisaomanikke 18. 160 aastat oli mõis Tiesenhausenite ja Essenite valduses ning 1807. aastal sai Aseri mõis Koogu mõisaga ühise omaniku. Koogu sai siis peamõisaks, Aseri jäi kõrvalmõisaks. Aseri mõisale kuulus Mereküla, Rannu, Korkküla,Raudna, osa Viru-Nigula külast ja Oru mõisa karjamõis.
Et pärast kahe mõisa ühinemist kaldus majanduselu rohkem peamõisasse,
kus paiknesid ka avaramad põllumaad, soikus elu Aseri mõisakeskuses.
Sinna ei ehitatud enam uusi majandushooneid, vanadki lagunesid
pikkamööda. Mõisa likvideerimisel 1920. aastal jagati säilinud hooned talusoovijate vahel.
Tänaseks on Aseri mõisa hooneist säilinud vaid paar väiksemat maja. Maastikul on eristatavad kümmekonna hoone alusvaremed.
Aseri lähim minevik ja tänapäev on seotud siinse maapõue rikkusega. Miljoneid
aastaid tagasi tekkinud ja maapõues lasundunud vana-aegkonna
ordoviitsiumi lubjakivi ja kambriumi sinisavi on varandus,
millele suuresti tugineb ehitusmaterjalide tootmine.
Siin Soome lahe Viru rannikul Aseri kohal leidub maapõues rikkalikult nii lubjakivi
kui ka savi. Tsemendi tootmiseks sobivaid paekivilademeid
katab vaid õhuke pinnakate ning hea plastilise sinisavi ladestu
klindialusel rannikumadalikul Meriküla kohal, tõuseb otse
maapinnani. Väärtuslik tooraine ja selle hea kättesaadavus
on olnud eelduseks, et Aseris on tegutsenud ehitusmaterjalide
tööstus juba sada aastat.
Kaugemas minevikus oli Aseri ümbrus
metsane ja soostunud maa-ala. Madalamatel soosiiludel ja
liivaküngastel kasvas männikuid, paealadel laiusid kuusikud,
klindialusel kaldavööndil kasvas liigirikas laialeheline
segamets. Kaldapealsele, praeguse Aseri veehoidla kohale,
kogused oma veed kolm väiksemat ümbruskonnas alguse saanud
oja. Siit kaldajärsakust alla, üle kärestike, suubus merre
laiem veerikas oja. Oja poolitas kaarjalt maa poole laienenud
kolmveerand ruutkilomeetrise rannikumadaliku, hilisema Meriküla
ja Aseri tellisetööstuse asukoha.
Mere rand Aseri kohal on vähe liigestunud,
lainetest uhutud kruusavallidega ning liivaranda leidub vähe.
Aseri lähistel võtab katkematu ahelikuna kulgev Põhja-Eesti
pank, ületanud madaldunud Purtse jõe klindilahe, jälle kõrgust.
Kalvi-Aseri vahemikul, Reeskaldal, tõuseb püstloodis paepaljand
52 m üle merepinna. Aserist ida pool tõuseb nägus männimetsaga
kaetud Mustmetsa rannikupank. Samas laiuvad siinse rannikuala
pinnasekaitselised metsakvartalid. Aseri lähema ümbruse maastik
oma vahelduvate soolappide, liivaküngaste, tahukivinõmmede,
kivikülvide ning paljude allikatoiteliste soonikutega pole
sobiv põllu harimiseks. Suuremad põllualad asuvad kaugemal:
valdav on metsamaa ja nii on hästi säilinud Aseri asulale
tervislik metsakaitsevöönd.
Esimese paikse inimasustuse jälgi
võib leida Aserist mõni kilomeeter lõuna pool kerkival teisel
klindikaldal, Rannu asula kohal. Sellel klindikõrgendikul
paikneb Tallinn-Narva maantee ääres ridamisi muinaskalmeid
I aastatuhande I ja II poolest p.Kr.. Meie vanemas kirjalikus
ajalooallikas "Taani hindamisraamat” mainitakse siin 1241.a.
paiknenud nelja muinasküla: Kestla, Rannu, Härjapea ja Paimela
(hiljem Koogu), kokku 39 adramaaga. Arheoloogia teaduse valgusel
kulges mööda seda kaldapealset elupõline tee, muinastee,
ning inimene elas ja liikus siin juba I aastatuhandel e.Kr..
Sajandeid edasi, pikkamööda rahvaarvu
suurenedes, uute maade kasutuselevõtmisega ja mõisate asutamisega,
laienes küla asustus. Põllunduseks sobivatele metsaaladele
tekkisid uued külad. Ürikutes on Aseri küla esmakordselt
mainitud 1534.a. (kuulus Kalvi mõisale) ja Aseri mõisa 1367.a..
Kalvi küla 1453.a., Kalvi keskaegset vasallilinnust 1485.a..
Aseri savitööstuse praeguses asukohas paiknenud Meriküla
mainitakse ajalooallikais esmakordselt 1433.a..
Hilisemas arengukäigus on Meriküla
jagunenud kaheks külapooleks. Neid lahutas merre suubuv oja,
idapoolset külaosa kutsuti Kukuruse külaks ja läänepoolset
Merikülaks.
20. saj. algul algas tööstuse sissetung
Merikülasse. Tõuke selleks andis üldine tööstuse areng ja
siinsed head toormaterjali varud. Alguse sai Aseri Tsemendivabriku
ehitamine aastail 1899-1905. Vabriku rajamise üheks algatajaks
oli selle-aegne Aseri ja Koogu mõisa omanik, maanõunik Hermann
Otto Schilling. Loodi aktsiaselts "ASSERIEN”, algkapitaliga
üks miljon viissada tuhat kuldrubla, mille Vene tsaar Nikolai
II kinnitas 11.novembril 1899.a.. Viie aastaga püstitati
Aseri mõisa maale, Meriküla kaldapealsele, vabrikuhooned,
elamud ja jõujaam, seati sisse veevarustus, rajati paekivikarjäär
ja savivõtukoht ning raudteeharu Sonda jaamani. Vabrik ja
asula ehitati tervenisti soisele metsasele alale ja see ei
kahjustanud põlise rannaküla (Meriküla) elu, vaid vabriku
savivõtukoht jäi ühe talu põllukrundile. Suurem paekivikarjäär
rajati vabrikust eemale Reeskalda klindikaldale. Esimese
toodangu andis Aseri Tsemendivabrik 1902.a..
Sajandi teisel kümnendil Merikülasse
asutatud väike tellisetehas o/ü "Saue” (1920) puudutas juba
küla talumaid . Maa eraldus selleks tehti põlisest Korjukse
talukohast. Aastail 1935-1937 ehitatud suurem aktsiaselts
oli "Riiklikud Tellisetehased”. Aseri tehas nõudis juba kahe
talu põllukrundid.. Siit edasi jäi Meriküla tööstuse tallermaaks.
Hilisem tehase pidev laiendamine, eriti pärast 1950.aastaid,
haaras aga terve küla. Küla, kus veel nelikümmend aastat
tagasi paiknes 34 talu- ja kalurimaja 140 elanikuga, lakkas
juba 198o.aastaks olemast. Viljaka pinnakattega külapõllud
on jäänud tehasehoonete ja savikarjääride alla.
Aseri tööstus ja asula on saanud oma
nime lähedal paiknevast Aseri mõisast. Minevikus asusid mõisa
valdused rannikualal ja selle maid-metsi oli sisemaal praeguse
Aseri valla maa-alal ja kaugemalgi. Nagu märgitud, mainitakse
Aseri mõisa ürikutes 1367.a. ja oma arengukäigus on mõis
kuulunud mitmele Eestimaa ajaloos tuntud isikule. Nende hulka
kuulusid Paide asehaldur Abel von Minden; Rootsimaa Riiginõukogu
liige, sõjanõukogu president, Liivimaa kindralkuberner, feldmarssal
Gustav Horn; Eestimaa rüütelkonna peamees, maanõunik vabahärra
Jakob Johann Tiesenhausen; Riia sõjakuberner, kindralleitnant
Magnus Gustav von Essen ja teised võimukandjad. 1367.aastast
kuulus mõis parunite Lodede suguvõsale ning nende valduses
püsis Aseri 1581.aastani. 1433.aastast alates valdas mõisa
keegi Asserien (Acerus), arvatavasti ei ole ta Lodede vasall,
kelle esindajaid oli Eestimaal juba 1287.a..
Olgugi, et kuulsaid nimekandjaid oli
Aseri mõisal hiljemgi, jäi Asserieni nimi püsima. Nimi Asserien
pandi ka 20.saj. algul püstitatud tsemenditehasele ja nii
on see Aseri nime kujul püsinud läbi aegade ligikaudu 570
aastat.
| 
