Aaspere mõisat (saksa k Kattentack) on esmamainitud 1583. aastal. Oma eestikeelse nime sai mõis von Hastferite aadliperekonna järgi, kellele ta kuulus kuni 18. sajandi alguseni. 18. sajandil kuulus mõis nii von Pahlenitele, von Stackelbergidele kui ka Georg Friedrich Veltenile. Viimane lasi sinna püstitada esindusliku kahekorruselise varaklassitsistliku peahoone.

18. sajandi lõpuaastail omandasid mõisa von Dellingshausenid. Sellele järgnes mõisa peahoone ulatuslik ümberehitamine tollal moes olnud kõrgklassitsistlikus stiilis. Hoonet pikendati mõlemast otsast ning nii fassaadile kui ka tagaküljele lisati esinduslikud portikused.

Aaspere mõisahoone on klassitsistliku mõisaarhitektuuri üks kauneimaid esindajaid. Fassaadi portikus on kuuesambaline ning seda ilmestab suur astmikviil. Samas stiilis väiksemad astmikviilud kaunistavad külgrisaliite. Tagafassaadi nelja sambaga portikus algab teise korruse tasapinnalt ning see on varustatud kolmnurkfrontooniga. Ka tagakülje külgrisaliitidel on kolmnurkfrontoonid.

Väga suurejooneliselt kujundati ka mõisapark ning kõrvalhooned. Tähtsamad majandushooned - ait, tall-tõllakuur jt - püstitati peahoone esise avara pikliku väljaku äärtele. Väljaku lõpetab tiik, mille taha rajati veel mitmeid kõrvalhooneid - laut, kuivati, valitsejamaja (varemetes), sepikoda jt. Suur hulk neist moodustab omaette sisehooviga ansambli teisel pool Kadrinasse suunduvat teed.

Peahoone tagaküljele rajati mitme tiigiga suur park. Suurima tiigi keskel on kaks kaunist saart. Peahoone keskteljele, teisele poole suurt tiiki, püstitati aiatempel (praeguseks hävinud). Päris pargi kaguservas asub von Dellingshausenite mälestussammas (obelisk).

Kolm mõisasüdamesse suunduvat teed (kaks Tallinn-Narva maanteele, kolmas Kadrina suunas) kujundati lehisealleedena. Neist esinduslikum on 2,1 km pikkune põhjapoolne allee, mis on kujundatud sirge sihiteena. Kuna mõisahoone on orientreeritud põhja-lõuna suunas, ei suundu nimetatud allee küll peahoone keskteljele, kuid ta jõuab välja hoone esiväljakule peahoone sihis. Ka ülejäänud kaks lehisealleed on muljetavaldavad - vastavalt 1,5 ja 1,4 km pikad.

Von Dellingshausenite aadliperekonna kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen. 1920ndatel aastatel asutati mõisa lastekodu. Peahoone kannatas tugevalt 1966. aasta tulekahjus, kuid siiski taastati selle järel. Mõisahoone parempoolse otsa lähedusse püstitati 1970tel aastatel kolmekorruseline koolihoone.

Säilinud ja alles on ka enamik kõrvalhooneid, kuigi mitmed neist ümber ehitatud kujul ning mõned varemetena.

Viimased aastad on mõis eraomanduses ning peahoonet on mitmeti korrastatud ja restaureeritud. Peahoones on korraldatud mitmeid kunstinäitusi ning teisi kultuuriüritusi. Kontakt: asko@estate.ee, tel. 504 7602.

Ajaloolise jaotuse järgi Virumaale Haljala kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Haljala valla territooriumile.