1485. aastal esmamainitud Järvakandi mõisas (saksa k Jerwakant) oli arvatavasti juba keskajal kivihoonestus. 1743. aastast alates kuulus mõis von Staalidele, kes lasid 1780tel aastatel mõisa ehitada esindusliku varaklassitsistliku peahoone.

1791. aastal siirdus mõis von Taubede suguvõsa omandusse. 1820tel aastatel ehitas Otto von Taube mõisa peahoone põhjalikult ümber kõrgklassitsistlikus stiilis, millega Järvakandist sai Eesti klassitsismi üks tippe.

Kahekorruselise mõisahoone keskosas paiknes kaheksa rühmitatud sambaga portikus, mille kohal asus rõdu. Nii peasissepääs kui ka külgrisaliidid olid varustatud kolmeosaliste veneetsia akendega ning neid kroonisid lamedad kolmnurkfrontoonid. Hoonel oli kõrgklassitsismile omaselt lame plekk-katus. Hoone vundamendi katteplaadid ja sammaste ning pilastrite baasid- kapiteelid olid välja tahutud graniidist. Portikuse frontoonil paiknes kiri: "Saxa te loquntuur" — kivid sulle kõnelegu!

Kõrvalhooned olid mõisas tagasihoidlikud, kuid Järvakandis paiknes Eesti esinduslikem sihiteede süsteem. Peahoone portikusele suundus kiirtena kolm paarikilomeetrist teed, millega ristus 9 kilomeetri pikkune peahoonega paralleelne sihitee. Hoone taha metsa püstitati 1848. aastal ümara kujuga hilisklassitsistlik von Taubede matusekabel (säilinud); 3 kilomeetrit kirdesse Põlma teeristi aga tuulik. Rapla kihelkonna lõunapoolsetel äärealadel asuvana rajas mõis isegi oma kiriku. See püstitati 1854. aastal 7 kilomeetrit mõisast Kehtna poole, kus elas enamik mõisa talupoegadest.

1891. aastal siirdus mõis von Hoyningen-Huenede perekonna omandusse. Suursuguse mõisakompleksi allakäik algas 1905. aastal, mil mõisa peahoone ja mitmed kõrvalhooned maha põletati. Rüüstatud mõisa ostis 1911. aastal Alexander von Harpe, kelle valduses oli mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Ta taastas kõrvalhooned ning plaan oli taastada peahoonegi, mille varemed kaeti ajutise laudkatusega. Mõisate võõrandamine tegi sellele plaanile lõpu peale ning mõisahoone jäi 1920-30tel aastatel uuesti varemetesse.

Praegu on suursugusest mõisahoonest võssakasvanuna säilinud ligi pooled müüridest. Alles on ka mitmed peamiselt ümberehitatud kõrvalhooned ning rüüstatud hauakabel. Samuti on alles grandioosne sihiteede võrk, mis vaatab vastu igalt seda paikkonda kujutavalt kaardilt.

Kaasaegne Järvakandi asula tekkis mõisast 13 kilomeetrit lõuna poole, kus mõisa metsadesse kerkis 1879. aastal klaasivabrik. Vabriku piirkonda on saksa keeles kutsutud ka Reichenauks. Hiljem tekkis klaasivabriku ümbrusse asula ning mõisa hävides siirdus Järvakandi nimi lõplikult tehaseasulale.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Rapla kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Raikküla valla territooriumile, praegune Järvakandi asula (klaasivabriku ümbrus) Järvakandi valla territoorimile, selle ümbrus ja kirik Kehtna valla territooriumile.