Aavere mõis (saksa k Afer) rajati 1770. aasta paiku, eraldades ta Virumaal asuvast Kiltsi mõisast. Algul kuulus mõis von Tiesenhausenitele, alates 1830. aastast aga von Harpedele.

Rudolf von Harpe ajal, 1877-81, ehitati Aaverele Eesti üks kaunimaid neogooti stiilis mõisahooneid. Hoone oli keskosas ühekorruseline, otstest aga kahekorruseline kiviehitis. Erakordselt kaunid olid fassaadile suunatud kolm viilu. Vasakpoolne neist oli kujundatud kolmejärgulise astmikviiluna, mida liigendasid mitmesugused orvad ja nishid. Parempoolne viil oli lihtsam, kuid see lõppes ehistorni laadse teravkaarse ehitisega, mida kroonis tuulelipp. Keskmine viil oli samuti astmikviil, kuid vasakpoolsest umbes kolm korda väiksem ning vastavalt ka tagasihoidlikum. Sarnane väike astmikviil on ka hoone vasakpoolsel otsafassaadil. Tagakülje kaks suurt viilu olid kujundatud veidi lihtsamalt ja tagasihoidlikumalt.

Arvukad kõrvalhooned paiknesid hajali peahoone ümbruses ja pargis. Neist esinduslikumad olid viinavabrik peahoonest edelas (varemeis) ning suur sisehooviga talli- ja laudakompleks mõisa sissesõidutee lääneküljel (alles vähesed varemed). Viimast kaunistasid teravkaarsed neogooti stiilis aknad. Kivist kerega tuulik paiknes mõisasüdamest 600 meetrit põhja pool põllu keskel, mitmed tuleohtlikud hooned (rehi, kuivati jt) aga mõisasüdamest lõuna pool.

Mõisasüdame põhjaküljelt läks läbi Raigu-Vajangu tee. Tee Vajangu poolne ots oli kujundatud 600 meetri pikkuse sihiteena ning alleena, mis suundus otse peahoone keskteljele.

Alates 1902. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõisa omanikuks August Berendts. Võõrandamisjärgselt tegutses seitse aastakümmet peahoones hooldekodu. 1960tel aastatel ehitati hoone hooldekodu vajadusi arvestades täies mahus kahekorruseliseks.

1996. aasta laastav tulekahju jättis peahoone varemeisse. Praeguseks on hoonest säilinud praktiliselt ainult müürid, mis kümne varemeis olnud aasta jooksul on lagunenud ja võsastunud. Võsastunud on ka peahoone esine auring, mistõttu hoonest enam kauneid kaugvaateid ei saa (eriti ajal, mil puud lehes on). Varemeis on ka valdav enamik mõisa kõrvalhooneid. Mõisasüdame kirdeservas järsu nurga teinud Raigu-Vajangu maantee on kaasajal õgvendatud laugja kaarena veidi kirde poole.

Ajaloolise jaotuse järgi Järvamaale Koeru kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Väike-Maarja valla territooriumile.