Helme paikkkonda läbis ajalooliselt tähtis tee, mis ühendas omavahel nii
muistse Sakala- ja Ugandimaad kui ka hilisemaid Viljandi- ja Tartumaid.
Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus
rajati seega tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas
asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid
puuduvad.
Ordulinnus oli ligikaudu 60x120 meetri suurune ja korrapäratu kujuga, järgides künka loodusliku kuju. Vaid lõunas oli maastikku veidi täiendatud vallikraaviga. Hooned paiknesid mööda välisseinte ääri ümber pikliku sisehoovi, olles kahe- kuni kolmekorruselised. Sissepääs linnusesse asus ta lühikeses lõunaotsas, kus oli üle vallikraavi kulgev sild, mis toetus kõrgetele kivisammastele.
16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu linnuse kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu.
17. sajandil hakkas linnuse asemel tooni andma Helme mõis — Schloß
Helmet —, mis rajati linnusest paarsada meetrit ida poole tasasemale
paigale. Kui Lõuna-Eesti läks 1620tel aastatel Rootsi alluvusse, sai
mõisa omanikuks tuntud Rootsi väejuht Pontus de la Gardie. Peale
Põhjasõda kuulus mõis pikka aega Edler von Rennenkampffide
aadliperekonnale. 1866-92 oli mõis von Transehede perekonna valduses;
alates 1892. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis aga
Riidaja mõisast pärinevate von Strykide suguvõsale. Mõisa viimane omanik
oli Harald von Stryk.
Mõis ehitati esinduslikumana välja 18. sajandi teisel poolel Edler von Rennenkampffide valduses. Tänini säilinud ühekorruseline varaklassitsistlik mõisahoone on ehitatud 1770tel aastatel. Seest ning osaliselt ka väljast ümber ehitatud hoones tegutses pikka aega põllumajanduskool, mis nüüd on oma tegevuse viinud üle uuematesse hoonetesse. Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid mõned ehitised ja needki ümber ehitatud kujul.
19. sajandil püstitati mõisaparki arvatavasti maailma esimene Friedrich Schilleri mälestussammas, mis ei ole aga meie päevini säilinud.
Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Helme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Helme valla territooriumile.
Ajaloolisele Viljandimaale (Kreis Fellin) kuulunud kihelkonnas paiknes 19 mõisat - 1 kirikumõis ning 13 rüütlimõisast peamõisat koos 5 kõrvalmõisaga. Sellele lisandus 12 karjamõisat. |
 |
| |
Helme kirikumõis (Pastorat Helmet)Aitsra (Adscher) Ala kõrvalmõis Ala (Assikas) rüütlimõis Asu (Assuma) Koorküla kõrvalmõis Helme (Schloß Helmet) rüütlimõis Holdre (Hollershof, Morsel Ilmus) rüütlimõis Hummuli (Hummelshof) rüütlimõis Jõgeveste (Beckhof) rüütlimõis Kärstna (Kerstenhof) rüütlimõis Koorküla (Korküll) rüütlimõis Leebiku (Abenkat) rüütlimõis Lõve (Lauenhof) rüütlimõis Murikatsi (Murrikatz) Kärstna kõrvalmõis Patküla (Owerlack) rüütlimõis Riidaja (Morsel Podrigel) rüütlimõis Roobe (Ropenhof) rüütlimõis Taagepera (Wagenküll) rüütlimõis Taagepera-Vanamõisa (Alt-Wagenküll) Taagepera kõrvalmõis Vanamõisa (Althof) Leebiku kõrvalmõis Tekkelugu. Arvatakse, et kihelkond on asutatud 13. sajandil samadel aladel asunud muinaskihelkonna põhjal (samas ei ole teada aga ei hüptoteetilise muinaskihelkonna olemasolu ega ka võimalik ulatus/piirid). Asukoht kaasaegses haldusjaotuses. Kihelkonna valdav enamik kuulub kaasaegse Valgamaa koosseisu. Vaid kihelkonna loodepoolne nurk Kärstna mõisa ümbruses Tarvastu valda kaasaegsel Viljandimaal. Enamik kihelkonnast on jaotatud kolme kaasaegse valla vahel. Kihelkonna keskosa moodustab Helme valla, mille maadel paikneb ka Tõrva linn. Lõunapoolsed kihelkonna alad moodustavad Hummuli valla. Põhjapoolses kihelkonna otsas paikneb Põdrala vald. |
